Etenduse analüüs „Kvartett“
naerda nendega koos ja ka nende üle, seda kõige positiivsemas tähenduses. Näiteks Feliks Kargu
mängitud Reginald oli muidu nii härrasmehelik ja rahumeelne, kuid järskude üleminekutega muutus
ta tigedaks vanameheks, kes hooldusõele roppusi karjus. Helene Vannari esituses Cissy oli ääretult
soe, sõbralik ning siiras vanadaam oma väikeste humoorikate veidrustega, mis taas vürtsitasid
etendust. Wilfi osas oli näitleja Raivo Rüütel, kes lustis laval vaimukalt, jäädes seejuures ise
dzentelmenlikult hoolivaks. Lisaks oli endise primadonna Jeani rollis Lii Tedre, kes oma väärikuse
ning pirtsakate ja häbematute väljaütlemistega oli kirsiks tordil.
Semiootiliselt analüüsides täheldasin, et nii keelekasutuse, helitehnika ja valguskujunduse
semiootikad olid üsna klassikalised ning argised. Vesteldi nii otse ja elavalt kui üldse võimalik.
Helitehnika ei mänginud suurt rolli, taustamuusikat kasutati vaid etenduse lõpul, mil kvartett esines.
Ka valguskujundus oli väga tavapärane
annaabi.ee 
