Alkeemiaga tegelesid keskajal peamiselt teadlased, kuid ka kloostrivaimulikud. Esimestena jõudsid alkeemiani araablased. Isegi maailmakuulus teadlane Isaac Newton, kelle järgi on nimetatud jõu mõõtühik njuuton ja kes oma elust ei raisanud ühtki sekundit selle peale, mida ta pidas mõttetuks ja mittevajalikuks, tegeles alkeemiaga mitmeid aastakümneid. Tuntumad alkeemikud Esimesed tuntumad alkeemikud olid araablased. Kuningaks teaduses nimetasid nad suurt õpetlast Dzabir ibn Hajjani (u. 721 u. 813), keda paljud teatmeteosed peavad araabia alkeemia rajajaks. Dzabir arvas, et metallid koosnevad põlevuse kandjaks väävlist ja metallilisuse kandjast elavhõbedast. Kui võtta neid alkeemilise algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Looduses kulgeb protsess aeglaseslt. Kui kiirendada seda nn. Medikamendiga, võib kulda saada 40 päevaga, kui aga nn. Eliksiiriga , tekib kuld koguni ühe tunniga. Dzabir
Euroopas hakati mõistega alkeemia tähistama araablastelt omandatud keemia teadmisi. Araabia preestrid tundsid juba ammu paljude "keemiliste operatsioonide" kunsti, nagu väärismetallidega sarnanevate sulamite saamist ja värvainete eraldamist. Tolleaegsed teadlased pidasidki loodusseadustele vastavat muundumist tõeliseks ainult siis, kui saadi väärismetallidele sarnast sulamit. Esimesed tuntumad alkeemikud olidki araablased. Tõeliseks "teaduste kuningaks" pidasid araablased Dzabir ibn Hajjani (u.721 u.813), keda peetakse araabia alkeemia rajajaks. Dzabir ibn Hajjani arendas edasi Aristotelese (384 322 e.Kr.) ideid. Aristotelese meelest kõik looduslikud asjad tekivad elementidest. Neljaks põhielemendiks pidas Aristoteles tuld, õhku, maad ja vett. (Aristotelese õpetuses esineb ka veel viies element, mida ta nimetas eetriks. Eeter on kõige kergem element ja sellest
annaabi.ee 
