· p-orbitaalid on hantlikujulised: p-orbitaalil asuvate elektronide leidumise tõenäosus tuuma kohal on null. Kolm p-orbitaali on üksteise suhtes ruumis risti. Neid tähistatakse vastavalt px, py, pz, mis vastavad ml eri väärtustele. Joonis 12.3 p-orbitaal Alates kolmandast kihist on võimalikud ka 5 d-orbitaali. Vastavalt d-orbitaalide ruumilisele orientatsioonile, tähistatakse neid indeksitega järgmiselt: dxy, dyz, dxz, dx2-y2, dz2. · d-orbitaalid on neljalehelise ristikheinalehe kujuga (dz2 erineb mõnevõrra). Joonis 12.4 d-orbitaal · f-orbitaalid saavad võimalikuks alates 4. kihist ning nende kuju on veelgi keerukam. s-, p- ja d-orbitaalide kujud: Mida suurem on tuumalaeng, seda tugevamini tõmbab tuum elektrone ning seda lähemal paikneb antud kvantarvude kombinatsiooniga orbitaal tuumale. Näiteks alumiiniumi (Z = 13) 1s-orbitaal on väiksem kui boori (Z = 5) oma
.J) a .t (n t! c-) ! a. A* lo J 1., a U') a tu F *ni6 i5 EZ Ai.==:*'l t3.- 4)'dyZ ?.. i,F E 3g 5 FH',> rf,o ;": ;: E=; -ii i * c) 'd tr:d ri+ i - 1 tbD ,F=q-ftSE i='FEE= E Icn E =li q€.E :s+ 3=s ,E fiq ;d&r,FE r= E fr':E e.E .=rg'3&E'r* E.:F" i g€ 3 E €3; EE#' E:q ; E ;I :q€i=s#,F
annaabi.ee 
