Kontserdiarvestus
oleksime eesotsas. Meloodia oli lustakas ja astemeline ning lõpp oli väga vaimukas.
Eelviimane teos oli Sergei Rudnevi Vene rahvalaulutöötlus ,, " (,,Lipa
vekovaja"). See oli väga kurb teos, kohe pessimistlik. Algus oli aeglane ja sujuv, meloodia oli
suhteliselt ühel tasemel. Meenusid elu kurvad hetkel. Ka minu klassikaaslased olid sügavasse
mõttesse vajunud. Äkki mutus meloodia kiireks ja murelikuks. Lõpp oli väga aeglane.
Viimane teos sellel kontserdil oli Roland Dyensi Hommage a Villa-Lobos. See teos sobis kohe
väga hästi just kontserdi lõpetamiseks. Ta erines teistest väga palju. Mäng oli niivõrd
ettearvamatu, kord kiire, kord aeglane ning meloodia ajas nii mõndagi segadusse. Nii mõnigi
kippus plaksutama teose keskel, arvates, et see on lõpp. Võib-olla nimetaks seda teost pisut
agressiivseks, kuid siiski oli see minu üks lemmikutest sel õhtul esitatud teostest. Sellega sai
siis kontsert läbi. Inimestevoog siirdus garderoobi poole
annaabi.ee 
