Muusikal Grease
oli aga sama energia tagasi, nii kui etendus põhimõtteliselt käima
läks ja laulma hakati, Suveulm).
Grease‘i puhul on esmaseks toredaks asjaks ju muusika – see on
igati klassikaks muutunud. Eestis on lugu mõnevõrra teine – ajal,
kui Grease välja tuli ja populaarseks muutus, ei saanud seda veel
näidata, mistõttu laiemapõhjaline tutvumine muusikaliga toimuski
alles 2000ndatel, eriti just Linnahallis toimunud
(Nukuteatri/Dvinjaninovi) etendusega seoses. Nüüd müüakse
DVD-d ju ka igas toidupoes (või müüdi?). Minule meeldivad
eestikeelsed laulud isegi rohkem – toonaste noorte näitlejate
esituses (Võigemastid ja Koikson põhiliselt). Samas pean
tunnistama, et eestikeelse Grease CD-l on suur osa laule igavad ja
eriti ei meeldigi. Etendust ma toona aga ei näinud – mulle tundus,
et on suhteliselt täpselt filmi järgi tehtud (aga jah, toona ma ise
annaabi.ee 
