EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Looduskirjelduste vahele
260 Kadri Tüür, Timo Maran
põimub märkmeid vaatlustehnikast, rakenduslikke küsimusi, mõtisklusi
evolutsiooniõpetusest, eeskätt aga taotleb autor lugeja emotsionaalset
nakatamist. Piiperi looduspildid on alati dateeritud (tekstis viidatakse
sageli isegi kellaaegadele), samuti kirjeldab ta detailselt oma retkede
marsruute, nii et nende järgi on veel tänapäevalgi võimalik Piiperi loo-
dusretki korrata – seda muidugi kohtades, kus maastiku looduslikku
ilmet viimase 70–80 aastaga tundmatuseni muuta pole jõutud. Piiper
võtab oma looduspiltides enamasti vaatluse alla mingi väikese lõigu
maastikust ning annab selle mikrokirjelduse: milliseid taimeliike ta
märkab seal kasvamas, mis värvi, mis lõhnaga ning millises vegetatsioo-
nistaadiumis need parasjagu on; millised putukaid ja selgrootuid võib
nende ligidal tegevuses märgata; milliseid linde on kuulda; samuti an-