Giuseppe Verdi
XVII ja XVIII sajandil omandas itaalia rahvaviis ooperi mõjutusel mitmeid uusi, endistest
traditsioonidest kaugeid jooni, ja seda tänu rahva erakordsele musikaalsusele. Sest millist
reisikirja või memuaarteost me ka kätte ei võtaks, ikka loeme sealt itaalia romantilisi kerjuseid,
rändpillimehi ja gondoljeere, professionaalseid muusikuid ja ooperipublikut imetlevaid ridu. Nii
näiteks kirjutab Naapoli "San Carlo" teatris Verdi "Trubaduurile" kaasaelanud prantsuse kirjan-
duskriitik H. Taine muu hulgas järgmist: "Iga vähegi kahtlase noodi puhul vile, piiksumine,
kiremine, kõikvõimalik müra; siis aga, hetk hiljem, kui aaria lõpp korda kaks kõrvulukustav
aplaus. Mitu inimest parterist laulsid aariatele ja koguni orkestripartiidele poolel häälel ja väga
õigesti kaasa. Ukse juures tegi lihtrahvas täpselt sama... Need inimesed on tõepoolest muusikud.
Nad tajuvad kõiki muusika varjundeid... ja vigu täpselt samuti, nagu meie Pariisis huumori ja
annaabi.ee 
