EESTI KESKAEG
paganlus midagi väga looduslik, puhas ja ökoloogiline, nö mahereligioon. Kui me diskussioonis ajame kujutelma
paganlusest ja reaalse muinasreligiooni segamini, siis on tulemuseks paratamatu möödarääkimine ja rappa minek. Me
ei tea, mis oli see religoon, mida eestlased vallutuseelsel ajal harrastasid, sest olemasolevad allikad pärinevad nn
poleemilisest kontekstist - seal kirjeldatakse, mida need vallutatavad usuvad ja selles kontekstis need vastanduvad
kristluse religioonile. Petrus von Dusbrug - konstrueerib oma kirjelduses preislaste usust kristliku kiriku vastanduse,
nö pagana usu. Teiseks allikaks on folkloor, aga see on üldjuhul registreeritud mitusada aastat hiljem. Seda on kogutus
äärmiselt valikuliselt. Kolmandaks on keel ja arheoloogia - need on aga asjad, kus oma väga suur ruum on
tõlgendusel. Mis puutub keelde, siis eesti kontekstis on oluline, et tähelepanuvääne osa eestlaste sõnavarast usust on
vana-vene laensõnad
annaabi.ee 
