Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
28).
Kui Mõõgavendade ordu meister Volquin Saule juures 1236. a. leedulastelt rängasti lüüa sai ja
langes ühes teiste ordurüütlitega, tegid saarlased enese vabaks (ka kurelased ja semgallid asusid
vastupanekule). Alles 1241. a. teeb ordumeister saarlastega uue lepingu (U. B. 169). Kestis ainult
mõned aastad ja saarlased on jälle vabaduse eest võitlemas. Uuesti tehakse nendega leping,
esmalt ordumeister Andrease poolt (1248-1253) ja siis ordumeister Anno poolt a. 1255 (U. B.
285).
Durbeni lahingus 1260. a. leedulastega otsustavad kurelased ja ühes nendega eestlased lahingust
mitte osa võtta, et sakslaste alt vabaks saada. Nad lahkuvad sõjaväljalt, sakslaste katastroofiline
kaotus on osalt selle tagajärjeks: ordumeister ja 150 orduvenda langevad. Kurelased ja saarlased
ei tunnusta avalikult sakslaste valitsust, Leedu kuningas Mindaugas taganeb ristiusust, venelased
rüüstavad ja põletavad Tartu linna. Saarlased annavad varemini alla, kurelased alles 1267. a.