Söömine- joomine keskaegses Tallinnas
kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna
geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast
hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Vee joomist võeti keskajal kui märki
puudusest. Linnas hoiduti palja vee joomisest juba puhttervislikel kaalutlustel, inimestele polnud
teadmata selle võimalik nakkusohtlikkus. (1)
Levinumaid teraviljast hapendatud jooke keskaja Tallinnas oli dunnnber. Ei allikate ega
kirjanduse põhjal saa üheselt selgeks, mis joogiga oli tegu, kas kalja või lahja õllega. Samuti jääb
selgusetuks taari ja kalja vahekord. Aliise Moora järgi on taar ja õlu omaette tehtavad joogid,
kali aga õllepärast saadud jook. Sääraselt valmistatud jooki nimetab Thomas Hiärne hoopis
taariks (tahra). Igatahes on Moora väitel mõlemad jooginimetused ,,taar" ja ,,kali" laenatud ka
annaabi.ee 
