Tiit Lauk humanitaar
tantsuorkester Red Hot Ramblers, kes oli võtnud selge suuna Bert Ambrose’i orkestri stiilile.
Seoses arranžeerijate nappusega võib järeldada, et sarnaste tüüpkoosseisudega bändid mängi-
sid ka suhteliselt sarnast repertuaari – kirjastuste pakutav valik (Mutsu 1991: 18) oli ühe-
sugune kõigi jaoks ja publiku lemmiklood suures osas samad. Seega oli põhiküsimus bändi-
juhi operatiivsuses ja muusikute õppimiskiiruses. Siit tuleneb loogiline järeldus – sama suun-
dumusega võis olla teisigi orkestreid, kuid Red Hot Ramblers oli esimene ja parim neist,
mistõttu on see informatsioon just seoses nendega meieni jõudnud.
Repertuaari pilt hakkas mitmekesisemaks muutuma 1930. aastate teisel poolel, kui kasvas
peale uus põlvkond arranžeerimisvõimelisi džässmuusikuid, nagu Priit Veebel, Hans Speek,
Boris Kõrver jt.
Võrdlusena 1920. aastatele vaadakem meie džässorkestrite repertuaari 1930. aastate lõpul ehk
siis kümmekond aastat hiljem. A
annaabi.ee 
