KASVATUSE KLASSIKA
ja ise otsustama, kas seda, mida teha paluti, teha või mitte. Kes sooviks suruda oma elu
kitsastesse raamidesse? Miks suruda laps kahepooluselisse jah-ei-süsteemi, kui on võimalik
olla paindlik, mitmekesine ja loominguline?
Meil ei ole õigust lapsi distsiplineerides sõnakuulelikkusele suunata, sest meil pole vaja
muganduvaid kodanikke, vaid iseseisvalt mõtlevaid ning emotsionaalselt ja sotsiaalselt
intelligentseid isiksusi, kirjutab C. Dumontell-Kremer (2009) oma nõuanderaamatus "Kuidas
ohjeldada oma last". Tema nõuande järgi peame meie, täiskasvanud, leidma uued meetodid
oma lastega suhtlemiseks, peame juurde õppima, rühmades infot koguma ja endaga tööd
tegema! See kõik kestab terve elu, aga tasub end ära, lubab autor, sest selle tee lõpus ootab
meid parem maailm! Aga kas ikka ootab? Michael Winterhoffi (2010) arvates kasvavad
lastest just niimoodi hoopis väikesed türannid!
annaabi.ee 
