Alexandre Dumas
1831), Micaëlla-Clélie-Josepha-Élisabeth Cordier(1860) ja Henry Bauer. Kui Dumas'l oli ühel hetkel tekkinud liig palju
võlglasi, liig palju armukesi ja liig palju vabariiklaslikke mõtteid, et konservatiivsemale osale publikust endiselt meele järgi olla, leidis
ta väljapääsu reisimises, pannes kirja "Reisimuljed" ja "Memuaarid" (trükis 1852-1855). Tema oskus intriigi sõlmida ning teisalt
jutustaja-anne ühinesid ja said kõige suurema kuulsuse osaliseks ajaloolistes romaanides.
Kui Dumas1864 naasis Pariisi polnud tal enam edu näitekirjanikuna ning romaan (hoolimata Balzaci esimestest kirjutistest) oli
ebapopulaarne ja seda peeti alamat liiki kunstivormiks. Dumas'd vaimustas järjejutt kui zanr, eelkõige selle väike ja terviklik ühik,
peatükk. Näitekirjanikuna omandatud dialoogi-meisterlikkus, intriigikujundamise võime, samuti reisikirjadest pärit jutustamisoskus
tulid talle siin vaieldamatult kasuks