V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida
kerjus oma haige käega rahva poole sirutas.
Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega.
«Andke vaesele, halastage!»
See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja
teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud
veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel,
kes end häirida ei lasknud.
Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda:
«Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi.
Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga
ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars,