A.dumas Kolm musketäri terve raamat
57
Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks. Niisiis, härrad, kordan ma teile, ma palun
vabandust, aga ainult selle eest... ja nüüd, tähelepanu!» Neid sõnu lausudes tõmbas
d'Artagnan mõõga rüütellikult tupest.
Veri tõusis d'Artagnanile pähe. Sel hetkel oli ta valmis haarama mõõka kõikide
kuningriigi musketäride vastu, nii nagu ta seda praegu tegi Athose, Porthose ja Ara-mise
vastu.
Kell oli veerand üks. Päike paistis seniidist ja kõrvetas ägedalt duellikohaks valitud
maa-ala.
«Ilm on väga palav,» ütles Athos oma mõõka haarates, «aga siiski ei saa ma kuube
ära võtta, sest just praegu tundsin ma, et haav jookseb verd. Ma kardan häirida härrat
sellega, et näitan talle verd, mida ta ise pole voolama pannud.»
«Tõepoolest, mu härra,» vastas d'Artagnan, «kinnitan teile, et nii vapra aadlimehe
vere voolamist näen ma alati suure kahetsusega, olgu see siis valatud kas minu või mõne
teise poolt. Seepärast võitlen ma kuues nagu teiegi.»