Fruktoos Pamela Sageus LM14 Nimetatakse ka levuloos ehk ka puuviljasuhkur. See on üks monosahhariididest (lihtsuhkur) ning fruktoos on glükoosi isomeeriks. Fruktoos, nagu ka teised monosahhariidid, imendub seedimise käigus otse vereringesse. Kõige magusam suhkrutest ongi just fruktoos, selle avastas prantsuse keemik Augustin-Pierre Dubrunfaut 1847.aastal. Kuna Augustin avastas esimest korda fruktoosi puuviljadest, siis sellest on ka tekkinud nimetus „puuviljasuhkur”. Puhas, kuiv fruktoos on kristalne tahke aine, valge värvusega, magus ja lõhnatu. Ta on lisaks kõige magusamale suhkrule ka kõige paremini vees lahustuv. Seda sisaldub palju mees, puuviljades, õites, marjades ja enamikus juurviljades. Taimedes võib fruktoos esineda nii monosahhariidina kui ka disahhariidi koostises. Viimasel juhul on see
6 tärklis ja glükogeen. Muude ülesannetega polüsahhariidid moodustavad tarretisi, näiteks pektiinid puuviljades ja marjades. Viimast ei tohi ajada segamini želatiiniga. (Ibid.: 82) 2.2. Fruktoos Fruktoosi avastas 1792. aastal Johann Tobias Lowitz viinamarjadest. Ta ei leidnud seda puhtal kujul, sest fruktoos kristalliseerub vesilahustes üsna halvasti. Sellega sai hakkama prantslane Dubrunfaut 1847. aastal, kes eraldas esimesena puhta fruktoosi. (Kokassaar; 28.04.16) Fruktoosi tuntakse rahavakeeli puuviljasuhkruna. See on üks monosahhariididest ja on glükoosi isomeeriks. Ta on suhkrutest kõige magusam. Omadustel on puhas, kuiv fruktoos valge, magus, lõhnatu, kristalne tahke aine ja lahustub vees kõige paremini. (Vikipeedia; 28.04.16) Fruktoosi leidub looduses peamiselt taimses materjalis, küpsetes viljades. Organismides esineb fruktoosi vabalt biomolekulide koostises
annaabi.ee 
