Mitmekeelne oskussuhtlus
Kuna kõigi alade kõigi mõistete tähistamiseks ei jätku üheski
loomulikus keeles vastuvõetavaid häälikukombinatsioone, siis möönab
klassikaline teooria siiski homonüümiat üksteisest piisavalt kaugel
asuvatel aladel.
Nagu polüseemia, on ka sünonüümia täiesti ebasoovitatav kui
väljendustäpsust ja -ökonoomsust tarbetult vähendav nähtus. Tau-
Terminoloogiateooriatest 59
nitud on isegi täpsed sünonüümid (nimetatud ka dublettideks), sest
kasutajatel on kalduvus lähtuvalt vormierinevusest püüda neilegi
ajapikku omistada erinevat sisu, tehes neist tavalised segadusttekitavad
osasünonüümid.
Eestis on viitega Wüsterist selles küsimuses tolerantsema Lotte
töödele ja „omadest kogemustest seljatagusega” (Saari 1980: 660)
peetud sünonüümiat lubatavaks ja isegi soovitatavaks järgmistel
juhtudel (vt ka Kull ja Saari 1975):
• oma- ja võõrsõna,
• põhitermin ja igapäevavariandid,