Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
B. 424). Säärane
paavstide seisukoha võtmine kestab ikka edasi ja hakkab siis jälle muutuma peapiiskopi ning
piiskoppide kasuks, kui ordu hakkas juba täie auruga kõike valitsust oma kätte kiskuma,
tarvitades sealjuures hoolimata vägivalda peapiiskopi ning piiskoppide vastu. Paavstide
seesuguse seisukoha võtmisega on osalt seletatav, et ühelt poolt Liivi ordu võim paisus, teiselt
poolt aga Liivimaa valitsusekord siiski teataval dualistlikul alusel kujunes.
3. Paavstide seisukoht vastristitute kohta jäi ka nüüd veel, vähemalt teoreetiliselt, enam-vähem
samaks, nagu ta siitsaadik oli olnud, ainult, et nüüd ka ordu tunnustatud maaisanda seisukoha
omandas ja mõõduandvad peategurid paavstide silmis olid piiskopid ning ordu kui ülemad ja
pärismaalased kui vabad alamad. Õiguslikult pidid maaisandate (terrae domini) kõrval seisma,
neile alludes, maavanemad (seniores terrae); v. näit. rahuleping saarlastega (U. B. 285).