sajandil võimsalt levinud lähenemissuund kultuurinähtuste tõlgendamisele, esines lingvistikas, kultuurantropoloogias, kirjandusteaduses. Sai alguse keeleteadusest, Šveitsi lingvisti Ferdinand de Saussure’i (1857 – 1913) töödest indo-euroopa keelte grammatikate võrdlemise alal. Võttis aluseks keele struktuuris ilmnevad kahesused (duaalsused) ehk vastandpaarid, millega eristatakse tähendust. Peamine duaalsus olid langue ja parole (keel ja kõne). Ajalooliselt järgnevate duaalsuste kirjeldamise ja uurimise (diakroonsus) asemel muutus olulisemaks keele struktuuris samaaegselt ilmnevate vastandpaaride tõlgendamine (sünkroonsus). Vene formalismiks nimetatakse kirjandusteaduse strukturalistlikku suunda, mille rajasid Peterburis ja Moskvas tegutsevad poeetilise keele uurijad 20. sajandi esimesel kümnendil. Peterburis: „Poeetilise keele uurimise ühing“. Moskvas: Moskva lingvistikaring. Tänu selle suuna tegevusele sai kirjandusteaduses
tema õpilased otsustasid, et nad asja nii ei jäta. Tema nooremad kollegid Ch. Bally ja A. Sechehaye korjasid üles konspektid ja andsid välja raamatu. See muutus sensiatsiooniks. Talle tekkisid järglased igalpool. Tõlge ühest Saussure'i raamatust (Tiit Kuuskmäe) : ,,Meie arvates on neile raskustele ainult üks lahendus: algusest peale peab asetama ennast keele pinnasele ja võtma selle kõikide teiste keeleteguse ilmingute puhul normiks. Tõepoolest, sedavõrd paljude duaalsuste hulgas näib mõni keel üksi olevat vastuvõtlik iseseisvale definitsioonile ja varustama rahuldavat toetuspunkti mõistusele." Kõne on ajutine nähtus ta on alati mingis piiravas ajas ja ruumis, keel on väljaspool aega ja ruumi ja ta on ideoloogiline. Keel muutub kogu aeg see oleneb inimesest, kes teda räägib. Keel on abstraktne struktuur, mis realiseerub kõnes ja erinevates valdkondades: morse, tähestik jne. Need on erinevad moodused, kuidas keel end realiseerib- ,,Väljasurnud
annaabi.ee 
