NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Gableris”, 1975), kippudes ülejäänud truppi isegi varjutama. 1970ndad oli talle
üldse viljakas kümnend ka näitlejana, koos Jaan Toomingaga mängisid nad
mitmetes Epp Kaidu lavastustes (nt. Imre Madáchi „Inimese tragöödia”, 1971),
kusjuures Tooming kehastas tavapäraselt pigem negatiivse, isegi deemonliku
märgiga tegelasi, Hermaküla oma sooja sarmiga aga positiivseid kujusid. (Selle
traditsiooni murdis Kaarin Raid n.-ö. vastupidise rollijaotusega – Ion Drutse
„Pühamast püham”, 1977.) Näitlejatena suutsid Hermaküla ja Tooming alati, isegi
ideoloogiliselt kallutatud lavalugudes, väärtustada neile endile lavastajatena
lähedasi üldinimlikke väärtusi, esindades mõlemad rollis pigem isiksuslikku
eneseväljendust kui lavalist ümberkehastumist. 39 Kaarin Raid, kes liikus 1970.
aastail Pärnu teatrist Noorsooteatrisse ja sealt edasi „Vanemuisesse”, suutis
lavastajana ühendada psühholoogilise teatri ning uudse, tingliku lavakeele. Tema