Urie bronfenbrenner
tänapäevani on neid vähe lülitatud seda laadi uurimismudelitesse, mida on vaja nende uurimiseks.
Esimene samm selle olukorra parandamiseks on formuleerida konkreetsed hüpoteesid ja vastavad
analüütilised mudelid. Selles suunas liikudes pakun ma järgmised näited, kus olemasolevaid
uurimusi laiendatakse nii, et nad haaravad protsessikomponendid.
Proksimaalprotsessid kontrollitud eksperimentides.
Kuigi Drillicini uurimus on üks väga vähestest demonstreerivaks proksimaalprotsesside
arenguefekti täielikus PPCT mudelis[Teisi näiteid vt. Bronfenbrenner ja Cuci 1994[, on olemas
rohkesti teisi, mis dokumenteerivad tähtsat ja sageli olemuslikku suhet mitmesuguste vanema ja
lapse vastastikuse mõjutuse vormide ning järgnevate arengutulemuste vahel. Kõik nad sõltuvad
siiski alternatiivsest tõlgendusest: nimelt, et vaadeldud suhe on pigem geneetiline kui
keskkonnajõudude toode.
annaabi.ee 
