Naljandid ja anekdoodid
naljandeis, esindas ka venelane eesti uuemas anekdoodis mitte eelkõige rahvuspsühholoogilist
figuuri, vaid rahvusliku anastuse ja sotsiaalse rõhumise instrumenti, nõukogude võimu kui sellise
kehastust. Soomlasi on eestlased oma anekdootides tõsisemalt märkama hakanud alles 1990-ndail,
st. meie riikliku iseseisvuse ja vabade kontaktide perioodil, mil soomlane on eesti pilas hakanud
omandama "põdra", laiapüksilise paksu dressiinimese, õllejoodiku, ülbe ülalt alla vaataja jts.
stereotüüpe. Selleni, et soomlane eestlast märkaks piisavalt selleks, et teda oma naljade objektiks
ülendada, pole seni vist veel välja jõutudki.
Nende põhitelgede vahel ristlevad muidugi ka teised marginaalsuslõiked: naisel on suurem oht
sattuda nalja objektiks kui mehel, lapsel või vanuril suurem kui täiskasvanul, vallalisel suurem kui
abielulisel, homoseksuaalil suurem kui heteroseksuaalil jne., ja nagu näitab hiljuti Ameerikast
annaabi.ee 
