Kuni 1940. aastate lõpuni nimetati elektroonilist muusikat ka elektrimuusikaks, kuna selle loomiseks või esitamiseks olid vajalikud muusikainstrumendid, mille kõla tekkis või edastati tänu elektrile Elektroonilise muusika arengus on ühinenud inimloomingu füüsika ja elektrotehnika külg. Seetõttu võib elektroonilise muusika arengut vaadelda nii ideeajaloolisest kui ka tehnilisest aspektist. Elektroonilise muusika areng mängib otsustavat rolli nendes drastilistes muudatustes, mis leidsid muusikas aset 20. sajandi alguses Kaasaegse elektroonilise muusika tehnilise poole alusepanjaiks olid seitsmekümnendate Ameerika minimalism ja industriaal- ning avangardmuusika. Ära ei tohiks unustada ka klassikalise nüüdismuusika suurkujusid, nagu Steve Reich, John Cage ja Karl Heinz Stockhausen. Juba 1960ndate aastate lõpus, popi ja rocki muusikud, ka The Beach boys ning The Beatles hakkasid kasutama elrektroonilisi instrumente ning tänu sellele hakkas
võimaluse jäljendada näiteks loodushääli – kõuekõminat ja tuule ulgumist, aga ka tekitada täiesti ennekuulmatuid kosmilisi helisid. Elektroonilise muusika arengus on ühinenud inimloomingu kunstilis-esteetiline ja loodusteaduslik (füüsika ja elektrotehnika) külg. Seetõttu võib elektroonilise muusika arengut vaadelda nii ideeajaloolisest kui ka tehnilisest aspektist. Elektroonilise muusika areng mängib otsustavat rolli nendes drastilistes muudatustes, mis leidsid muusikas aset 20. sajandi alguses, kui tekkis tänapäevases mõttes nüüdismuusika kontseptsioon. Eelajalugu kuni aastani 1945 Enne elektroonilise muusika teket oli paljude heliloojate huviks kasutada muusika loomisel eesrindlikke tehnoloogiaid. Paljud muusikainstrumendid on algselt loodud elektromehaanilisete mudelite alusel ja mõjutanud hiljem elektrooniliste pillide ehitamist.
annaabi.ee 
