Selle eelkäijad olid vanakreeka tragöödiad, keskaegsed liturgilised draamad ja müsteeriumid, renessansiaegsed etendused ning komöödiad. Esimeseks suurimaks heliloojaks oli Claudio Monteverdi, kelle viievaatuseline ooper ,,Orpheus" oli esimene tõeliselt terviklik ja muusikaliselt rikka väljenduslaadiga teos antud zanris. Monteverdi lõi mitmeid muusikalisi võtteid, mida hiljem ka teised heliloojad kasutasid: suure orkestri kõlavärvide otsene sidumine dramaturgiga, kujutas tegelaste karaktereid ning erinevaid tegevuspaiku. Samuti kasutas ta juhtmotiive. ,,Orpheus" teada sisu. Esimene ooperiteater avati 1637.aastal Veneetsias, milleks oli Teatro San Cassiano. Ooperitele oli iseloomulik suursugusus, rohked tegelased ja võimsad lavaefektid. 17.sajandi lõpul kujunes Napoli ooperikoolkond, mille stiil valitses 18.sajandi esimesed poolel pea kogu Euroopas. Ideaaliks oli siin kõrge laulukultuur, nn bel canto (-ilus laul), mille tähtsamad
tekst kogu oma poeesiaga vaatajani jõuaks. Näitlejateater tegeleb ju aind iseendaga ja näitab iseennast, see on nende normaalne kanooniline seisund, aga kui sellisesse näitlejateatrisse ilmub tõeline dramaturg, siis ta tahab, et näitlejad alluksid temale. Dramaturg väljendab oma loomingulisi ideid, mille abil dramaturg kehastab mõnda oma võtet, nüüd juba vahendid mingi kõrgema eesmärgi jaoks. Miks teater selle aksepteerib? Sest teater tajub, et tema koostöös dramaturgiga tõuseb ka tema enda sotsiaalne staatus. On tekkinud dramaturgi tüüp, kes peab oma teksti väärtuslikuks. Selline dramaturg ei saa lubada, et mingi näitleja tuleb ja esitab teksti oma suva järgi. Moliere'i teater püüdis kirjanduslikult fikseerida seda, mida commedia dell'arte näitlejad olid esitanud. Moliere võtab sama süzee ja annab sellele kirjandusliku väärtuse, hakkab kirjanduslikku väärtust tõstma. Hiljem, kui ta liigub oma kõrgkomöödia poole, eemaldub ta
annaabi.ee 
