Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs
laienemine, nn performatiivne pööre ning ühtlasi tegeleda sellest tingitud metodoloogiliste ja
terminoloogiliste probleemidega.
Esimeses peatükis annab autor ülevaate performatiivse pöörde eelkäijatest, neist
esimesena kirjutab ta 1940.-1950. aastatel sotsioloogias ja antropoloogias käibele tulnud nn
dramaturgilisest mudelist, mille võttis esimesena 1945. aastal kasutusele ameerika
kirjandusteoreetik ja filosoof Kenneth Burke, kes asus viljelema lähenemist, mida ta nimetas
„dramatismiks“. Burke rõhutas sotsiaalse suhtluse sümboolset iseloomu ja analüüsis inimeste
käitumist sotsiaalsetes „stseenides“.
Ameerika sotsioloog Erving Goffman, kelle 1959. aasta uurimus rõhutas sarnaselt
Burke´i omale sotsiaalse käitumise suuremat heterogeensust ja kontekstuaalsust ning lähtus
sellest, et inimeste igapäevane sotsiaalne käitumine, suhtlus ja sotsiaalsed rollid kujutavad
endast etendust, mida luuakse ja kasutatakse vastasmõjus teiste „näitlejatega“