Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
kui karu iseendal riista küljest hammustab. Ja kes muretseb ropendamise pärast, ärgu kartku:
see paar "perset" ei tohiks küll kellegi ilumeelt riivata.
Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade
sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni
hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi
marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult. Pean ütlema,
et Kivirähk suutis üllatada. Raamat on lummav ja lõpuni hästi välja peetud. Teist säärast
ulmelist uusmütoloogiat Eesti kirjandusel kõrvale panna ei ole. Liiatigi veel minevikust.
annaabi.ee 
