"dramatiseeringult" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930. aastate rahvatükkide faktuurile. Valitsev vulgaarsotsioloogiline tõlgendusmall tõrjus lavalt koomika ja repertuaarist lääne klassika; rahvuslikku omaklassikat tabas nn. ümberhindamise laine. Näiteks nõuti Tammsaare „Tõe ja õiguse” IV osa dramatiseeringult ja lavastuselt „Pankrot” Draamateatris (lav. Andres Särev, 1950) kodanliku moraali laostava mõju näitamist jms. (Kivirähk 1994: 21–22), põhimõtteliselt ei muutnud lavastaja aga midagi (Rummo 1996: 71) ja näitlejad mängisid etenduste käigus ikkagi Tammsaare sõna ja mõtet. 1950. aastate keskel hakkas ühiskonna üldise liberaliseerumise taustal eesti teatri elujõud mõnevõrra taastuma: teatrite võimalused mängukava koostamisel muutusid vabamaks ja