Keskaja ja vararenessansi kirjandus
väljenduslaadi. Käsitlusaineks on elu pahupoole nähtused, inimestevahelised elusuhted. Õpetust
jagatakse satiirilises käsitluses. Rahvalikule kirjandusele on omane geneetiline seos rahvaluulega,
igapäevase elu vastandamine rüütlikirjanduse fantastikale, demokraatliku kangelase ülistamine ja
ühiskondliku tegelikkuse satiiriline hindamine.
Linnakirjandus on rikas zanridelt: esineb satiiriline või naljalaul, kasutatkase mitmesuguseid
draamavorme( alates müsteeriumidest ja lõpetades narrimängudega), luuakse satiirilisi ja
allegoorilisi romaane, aga ka anekdootliku sisuga väikevorme, didaktilisi jutustusi ja valme.
Ettekandjateks on samad zonglöörid, kes lõbustasid kurtuaasse reperutaariga. Kutseliste
mängumeeste kõrvale tekivad linnakirjanduse viljelejatena käsitöölised, sellid ja lihtsad kodanikud.
Ettekandeis hakkab suuremat rolli mängima jutustamine, mistõttu pinda võidab proosa.