"draamavorm" - 1 õppematerjal

Modernism ja muusikateater

2. Prantsuse teater 19. sajandi lõpul. Sümbolism. Maeterlincki ja Debussy “Pelléas ja Mélisande” (1902). Claude Debussy (1862-1918) jagas algul üldist Wagneri-vaimustust, ta käis 1880ndatel ka Bayreuthis Wagneri-festivalil ning nägi seal “Parsifali”, “Nürnbergi meisterlauljaid” ning 1889 “Tristanit ja Isoldet”. Samas oli ta veendunud, et ta “ei taha imiteerida Wagnerit, vaid luua teistsugune draamavorm”, ta leidis, et Wagneri mõju prantsuse muusikale on juba liiga suur. Siiski on Wagner väga oluliselt mõjutanud ka Debussy muusikat ja seega üldse impressionismi, mille rajajaks muusikas Debussy oli. Wagneri eeskuju mõjutas harmooniat (dissonantne akord võib olla iseseisev ja ei vaja lahendust, vt näit Wagneri “Tristani”-motiiv) – Debussy harmooniakäsitluses vabanesid akordid funktsionaalsetest seostest (T, S, D) ja võisid olla