Kaljo Kiisk
mingisugust ohkimist, ta lihtsalt ütles: „Jah, kõike head, mina lähen.“ See oli
täiesti normaalne asjade käik. Tallinnfilmist teati Kaljo Saksa sõjaväes
olemisest. Sel ajal ei saanud enam ära ja ei tulnud kõne alla ka ära minna ,
sest Kaljol oli väike tütar. Ta abiellus 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui ta
Moskvas oli, siis abikaasa sai isegi Eesti esindusse tööle paariks aastaks.
Nüüd on nende lapselaps, Elo, juba suur inimene.
Kui ta Draamateatrsse tuli , tehti kohe esimese lavastuse Kulno Süvalepaga
„Kevade“. Saalid
olid puupüsti täis ja tütarlapsed ootasid neid peale etendust tagaukse juures
ja küsisid autogramme.
Siis kutsuti Kaljot Tallinnfilmi, kuhu tuli üks vene rezissöör Jegorov tegema
siinmail eismest kunstilist filmi „Jahid merel“. Öeldi: „Meil rezissööre pole,
aga ta on umbvenelane ja kedagi on vaja appi ja ka õppima, me maksame