Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
sajandil ülimalt
hinnatud Shakespeare'i, Goethe jt teoseid või näiteks Homerose ,,Iliast", ,,Odüsseiat". Seetõttu ei
pidanud helilooja vajalikuks anda oma suurvormis edasi terviklugu, vaid sageli koosneb suurvorm
10
üksikutest episoodidest ja terviku paneb kokku kuulaja ise. Eriti võiks siin mainida Berliozi, kes
suuresti arvestas Pariisi intellektuaalide (sealhulgas muidugi ta ise) kirjandustundmisega, näit
draamalikus sümfoonias ,,Romeo ja Julia" ning vokaalsümfoonilises suurteoses ,,Fausti needmine".
(Berliozi muusikale, eriti suurvormidele on iseloomulik teaterlikkus teos on nagu nähtamatu
draama, mille iga kuulaja enda jaoks oma kujutluses loob Berliozi kaasabil.)
Ja selle alateema lõpuks veel üks kommentaar 19. sajandi esimesel poolel tüüpiliste segakavade
kohta. (Seda kommentaari võiksite kasutada ka mõne muu punkti juures.) Eriti 19. sajandi esimesel