Kirjanduse lõppueksami materjalid
ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, temas tekkis jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu.
Filosoofilises plaanis sai valitsevaks müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus. Temast sai Prantsuse
ühiskonna südametunnistuse sümbol. Hugole tõid tuntust 1826. aastal ilmunud lüüriline ,,Oodid ja
ballaadid" ja Byronist mõjutatud ,,Idamaised luuletused" (1829). 1827 ilmus draama ,,Cromwell", mille
eessõnas räägib Hugo oma draamakontseptsioonist. 1829. aastal ilmunud ,,Marion de Lorme`is tegi kirjanik
kangelannaks ja headuse kehastuseks Pariisi kurtisaani. Näidendis ,,Hernani" (1830; e. k. 1924) vastandas
Hugo kõrgemale seltskonnale ülla ,,röövli" - see oli Hispaania kuningakojas põlu alla sattunud ja seejärel
röövliks hakanud aadlik Hernani. Hugo ajaloolisi näidendeid võiks nimetada ka pseudoajalooliseks - Hugo
ei pööranud mingit tähelepanu ajaloolise fakti korrektsusele, vaid käsitles ajalugu pigem nimme suurte