Immanuel Kant
rakendanud. Sellel perioodil omandab ta põhjalikud teadmised filosoofias. 1755 aastal ta
promoveerub ja asub töötama ülikooli juures eradotsendina. Alles 15 aastat hiljem saab ta
loogika ja metafüüsika professuuri, mida pidas kuni elu löpuni.
40 aastat peab ta loenguid ka matemaatilise füüsika, geograafia ja antropoloogia kohta,
aga samuti teoloogiast, moraalist ja loodusõigusest. Ta kujunes armastatuks ja erutavaks
õpetajaks. Herder, kes õppis Kanti esimestel dotsendiaastatel Königsbergis, kiidab Kanti oma
kirjades: "Oma öitsvamatel aastatel oli tal noore poisikese lõbusus, tema avatud, mõtlemiseks
loodud pea oli täis hävitamatut erksust ja rõõmu, mõtterikkaim kõne voolas huultelt, kasutas
nalju, panektoote ja teravmeelsusi, tema õpetav ettekanne oli kõige meeldivam ajaviide. Ta
julgustas ja sundis ise mötlema..."
Tema tähtsaimaks pedagoogiliseks põhimõtteks oli, arvestada kõige rohkem keskpärast