Fjodor Mihhailovitš Dostohevski
Fjodor Mihhailovits Dostohevski
(1821-1881)
I
Dostojevski suuruses ja viletsuses oli oma osa saatusel. Igavesti pidi ta ingliga maadlema,
igavesti mässama jumala vastu ja igavesti end painutama otsekui Hiiob. Iial ei antud talle
kindluselejõudmist, iial lõdvestamist, lakkamatult pidi ta tundma jumalat, kes nuhtles teda,
sest armastas teda. Hetkegi ei lastud teda õnnes lõõgastuda, sest tema tee pidid ulatuma
lõpmatusse.
Ta loomingus on iga seina, iga inimnäo, iga varjava voldi taga igavene öö ja hiilgab igavene
valgus. Ta oli elumärganult ja saatuselt kõigi olemasolude hõim. Surma ja hullumeelsuse,
unelma ja põlevselge tõelisuse vahel asub tema maailm. Igal pool ulatub ta isiklik probleem
inimkonna lahendamatu probleemini. St. elamist seespoolsusele.
Seespoolse elamuseta pole Dostojevskit olemas. Kui saatus ta kõrgele tõstab, siis üksnes
selleks, et teda tõugata veelgi sügavamasse kuristikku, et õpetada talle ekstaasi ja meeleheidet
kog...