hakata last endale nõudma. Teinekord võib ju juhtuda küll, et mõni vanem tahab oma doonorraku kaudu viljastatud beebit endale. Ainult enda keha kasutades ehk siis mitmel erineval viisil doonor olles võib rõõmu teha nii teistele kui ka endale. Kui suudetakse päästa kellegi elu, tekitab see tõesti hea enesetunde. Olen ka ise mitmel korral verd loovutamas käinud. Ei oska küll öelda, kas keegi minust abi on saanud, kuid võin öelda, et arsti juurest lahkudes oli süda rahul. Doonorlusest on palju kasu kogu meie ühiskonnale, loodan, et inimesed hakkavad sellega järjest rohkem tegelema.
Viirus levib sääskede vahendusel ja need sääsed meie kliimas ellu ei jää. Tervishoiuametnikud ja organisatsioonid on hoiatanud inimesi, kes tahavad verd annetada. Selle viiruse olemasolu on leitud asümptomaatilistel juhtudel ehk inimene ise tunneb ennast tervena, aga on viirusega kokku puutunud ja veri võib olla viiruse ülekande mõttes ohtlik. Neil inimestel, kes tulevad riskipiirkondadest tagasi, on soovitatud 28 päeva jooksul hoiduda doonorlusest, sh elundidoonorlusest. Juttu on olnud ka sugulisel teel levimisest. On leitud, et viirus on jäänud seemnevedelikku pidama rohkem kui nädalaks, aga see on olnud üksikjuhtum, millest pikki järeldusi teha ei saa. Mida peaksid Eesti arstid selle viirusega seoses veel kindlasti teadma? Selle viirusega seoses surmajuhtumeid kirjeldatud ei ole. Küll aga on kirjeldatud selle viiruse põdemise järgselt õige pisut Guillain-Barré sündroomi esinemise sagedust, mis on üks