Transplantatsiooniimmuunsus
esmast ja seletub immunoloogilise mäluga ning suure hulga antikehade esinemisega veres.
Elundite siirdamisel võib tekkida transplantatsioonireaktsioon veelgi kiiremini kui naha puhul, kuna
siirdamisel tekib koheselt tihe kontakt transplantaadi ja retsipiendi vahel juba operatsioonil
veresoonte anastomooside rajamisel.
Transplantaadid peavad olema elujõulised, sisaldama siirdamisel eluvõimelisi doonorirakke.
Erandiks on ainult üksikud koed (luu, arterid, silma sarvkest), mis ei pea sisaldama eluvõimelisi
rakke, neid võib üle kanda ka konserveeritult. Nende elundite siirdamine on edukas, kuna nad on
halvasti veresoontega varustatud ja niimoodi kaitstud retsipiendi rakkude sisenemise eest.
Kuid mitte alati antikehad ei aita kaasa transplantaadi hävimisele, vaid teatud tingimustel hoopis
stimuleerivad transplantaadi kasvu. See oleneb antikehade liigist ja hulgast organismis. Oluliseks