Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Seda pole mina veel kunagi mõelnud, mitte kunagi," kinnitas Ramilda. ,,Aga miks nii?" küsis ta
imestunult.
,,Kõik ilus ja suur on enne olnud ja nüüd on ta surnud. Goethe on surnud, Schiller on surnud,
Puskin ja Köler, kõik..."
,,Aga see on ju hea, et Goethe on surnud," ütles Ramilda.
,,Miks?" küsis Indrek omakorda imestades.
,,Tema oli ju enne surma väga vana," vastas Ramilda, ,,ja kui ta tänini oleks elanud, siis oleks ta
veel vanem olnud. Donzuanid ei pea kunagi vanaks elama, sest vana donzuan on naeruväärne.
Ja Goethe oli suur donzuan. Teate, et ta oli juba ise üle seitsmekümne, kui läks
kaheksateistkümne-aastasele kosja? Mõistate? Seitsekümmend ja kaheksateist! Kui ta veel
praegu elaks, siis poleks ma öö- ega päevarahu saanud, sest ma oleks alati kartnud, et ta võib
mulle kosja tulla, kui ta juhtub mind nägema. Ja ütelge nüüd ise, mis ma oleks pidand tegema,
kui nii hirmus vana Goethe oleks mulle kosja tulnud