Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Endiselt valitseb (alates barokist, täpsemalt umbes 1650) bel canto kauni meloodiaga virtuoosne laulustiil ja seda
kuni 19. sajandi keskpaigani.
19. sajandi esimese poole itaalia tõsist ooperit (umbes alates Rossinist, eriti aga itaalia romantiline ooper Bellini,
Donizetti, varane Verdi) ei nimetata enam opera seria'ks, vaid melodramma serio'ks. Secco-retsitatiivi asemele tuleb
järk-järgult orkestrisaatega retsitatiiv (ent secco jääb edasi opera buffasse), Bellinil ja Donizettil ongi tõsises ooperis
retsitatiivid ainult orkestrisaatega (recitativo accompagnato). Sellega kaasnevad olulised muutused stseeni ülesehituses:
enne
Recitativo ed aria (retsitatiiv ja aaria),
nüüd rohkem
Scena ed aria (stseen ja aaria), kusjuures Scena on rohkem seotud aaria muusikalise materjaliga, rohkem on orkestri
kommentaare.
Aaria (või ka dueti) vormiks kujuneb
1) Cantabile-osa; siis vaheosa ehk Tempo di mezzo, kus toimub mingi pööre, sageli on repliike koorilt või teistelt