"donizettil" - 1 õppematerjal

Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus

Endiselt valitseb (alates barokist, täpsemalt umbes 1650) bel canto ­ kauni meloodiaga virtuoosne laulustiil ­ ja seda kuni 19. sajandi keskpaigani. 19. sajandi esimese poole itaalia tõsist ooperit (umbes alates Rossinist, eriti aga itaalia romantiline ooper ­ Bellini, Donizetti, varane Verdi) ei nimetata enam opera seria'ks, vaid melodramma serio'ks. Secco-retsitatiivi asemele tuleb järk-järgult orkestrisaatega retsitatiiv (ent secco jääb edasi opera buffasse), Bellinil ja Donizettil ongi tõsises ooperis retsitatiivid ainult orkestrisaatega (recitativo accompagnato). Sellega kaasnevad olulised muutused stseeni ülesehituses: enne Recitativo ed aria (retsitatiiv ja aaria), nüüd rohkem Scena ed aria (stseen ja aaria), kusjuures Scena on rohkem seotud aaria muusikalise materjaliga, rohkem on orkestri kommentaare. Aaria (või ka dueti) vormiks kujuneb 1) Cantabile-osa; siis vaheosa ehk Tempo di mezzo, kus toimub mingi pööre, sageli on repliike koorilt või teistelt