V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oskas, oma esimeste jalgadega vaimuliku kohtu kuningliku prokuröri pateetilisi liigutusi.
See oli, nagu lugejad mäletavad, üks ta oskuslikumaid vigureid. Sel sündmusel, sel viimasel
«tõestusel», oli suur mõju. Kitsel seoti jalad kinni ja kuninglik prokurör jätkas oma tulvavat
ilukõnet.
See kestis väga kaua, kuid lõpposa oli see-eest suurepärane. Toome sellest ainult viimase
lause, millele juurde tuleb mõelda juba lõõtsutava magister Charmolue kähisev hääl ja
zestid:
«Ideo, Domni, coram stryga detnonstrata, crimine patente, intentione criminis existente, in
nomine sanctae ecclesiae Nostrae-Dominae Parisiensis, quae est in satsina habendi
omnimodam altam et bassam justitiam Ula hac intemerata Civitatis insula, tenore
praesentiurn declaramus nos requirere, primo, aliquandam pecuniarlam
306
indemnitatem; secundo, amendationem honofa-tjiiem ante portalium maximum Nostrae-
Dominae, ecclesiae eathedralis; tertio, sententiam in virtute cujus ista stryga cum sua