Põhjalik kokkuvõte Vana-Roomast
Rajamise põhjuseks oli idapiirkondade kiirem
areng.
Kogu impeeriumi ajal kestnud ida- ja lääneosade eraldumine viis 395. aastal impeeriumi
lagunemiseni. Samal ajal toimus Suur rahvasterändamine, kus nt germaanlased asusid keisririigi
aladele. Lääne-Roomas elanud germaanlased olid seisuse poolest liitlased, kuid tegelikult
vallutasid selle ning 476. aastal langes Lääne-Rooma viimane keiser.
Keisririigi ajal rõhutas keisri ülimust tema dominuse (kr.k. isand) tiitel, siidrüü ja nõue end
keisri ees silmili maha heita. Keiser võttis oma kontrolli alla ka linnade omavalitsused, ta määras
asevalitsejaid, kes peamiselt makse kogusid. Senat kaotas oma poliitilise tähtsuse. Linnaelu
dendents oli langev: köstiöö ja kaubanduse tase langesid, piirkondadevahelised suhted
nõrgenesid ning provintsid hakkasid üha enam end ise majandama. Ajapikku orjade ja rentnike