Rindeid eristatakase tavaliselt liigiliselt või kõrgusest lähtuvalt. Rindeline käsitlus hõlbustab taimekoosluste kirjeldamist ja võrdlemist. Eri rinnetes kasvavad liigid avaldavad kooslusele tervikuna mitmesugust mõju. Eristatakse · dominant liike; · kaasvalitsevad liigid; · allvalitsev liik. Kõige olulisem osa on dominantidel, mis määravad suurel määral kogu koosluse struktuuri. Horisontaalstruktuur avaldub koosluste eri osade kõrvuti paiknemises. Plaanil kujutatakse mustrilisena ehk mosaiiksusena. Taimede eri suurus, katvus, niiskuse hoidmine loovad erineva horisontaalmosaiigi. Mida suuremad taimed ja suurem pindala, seda suuremad on ka erinevused koosluse kasvukoha piires ning seda rohkem organisme leiab endale elamisvõimalusi. 31
Taimekooslus Teatud taimeliigid kasvavad koos sarnastes tingimustes korduvate iseloomulike taimekooslustena e. fütotsönoosidena. 1.Ökoloogilis-territoriaalne kästilus. Igale liigile on omane teatud ökoloogiline amplituud. Selline liikide autoökoloogiast lähtuv käsitlus peab koosluse kõige olulisemaks omaduseks keskkonnategurite kompleksi e. kasvukohta e. ökotoopi. 2.Taimedevahelised suhted Oluline assotsieerumine kooslusteks, põhitähelepanu dominantidel – taimeliikidel, mis mõjutavad tugevasti teiste kasvu. 3.Taimede oluline osa ökosüsteemis või biogeotsönoosis. Koosluses ühendab taimi nende ühesugune osa aineringes. Kooslusena kasvades muudavad taimed neile iseloomulikul viisil elutingimusi (nt. annavad varju). *Taimekooslus on taimede rühmitus ühtlasel kasvukohal, mille ulatuses valitsevad ühesugused suhted nii organismide vahel, kui ka organismide ja keskkonna vahel. Eluvormid – koosluse koosseisu kõige jämedam jaotus
annaabi.ee 
