Biokeemilised kivimid. Selles rühmas on kõige levinumateks karbonaatsed settekivimid: lubjakivid, dolomiidid, merglid ja kriit. Nende koosseisus esineb suurel hulgal mitmesuguste organismide skelette. Lubjakivid võivad tekkida mitmesugustes tingimustes - nii mageveekogudes kui ka soolakates basseinides. Kõige enam on levinud merepõhjas settinud lubjakivid. Nad kujunevad sooja kliimavöötme meredes kus vee sügavus ei ületa 300 meetrit. Dolomiidid tekivad esialgsete lubjakivide dolomitiseerumise arvel. V EESTI ALUSPõHJA GEOLOOGIA GEOLOOGILISE EHTUSE PÕHIJOONED Eesti asetseb Ida-Euroopa (Vene) platvormi loodeosas. Ida-Euroopa platvormiks nimetatakse geoloogias Skandinaavia, Uraali, Kaukasuse, Krirnmi ja Karpaatide mäestike vahele jäävat lauskmaad. Aluspõhi jaguneb struktuurses mõttes kahte erineva ehituse ja koostisega ossa. Sügavama aluskorra moodustavad tugevasti kurrutatud eelkambriumi tard- ja moondekivimid. Nende kulutatud ja murenemiskoorikuga kaetud pinnal
foraminifeeridest koosnev kivim. Eriti ulatslikult leidub seda keskaegkonna kriidiajastu setetes. Dolomiidid koosn. valdavalt mineraal dolomiidist, kuid lisandina võib neis esineda samasid mineraale, mis lubjakivideski. Mikroskoopiliselt sarnased lubjakividega ja nende eraldamiseks kasutatakse 5% HCl, millega dolomiidid reageerivad nõrgalt. Dolomiitide ja lubjakivide vahel on olemas pidevad üleminekud, sest suurem osa dolomiite on tekkinud esialgsete lubjakivide dolomitiseerumise arvel. Meie aluspõhjas on tüüpilisi dolomiite vähem kui dolomitiseerunud lubjakivisid. Enam on dolomiiti siluri ajastu setete hulgas. Merglid on lüliks lubjakivide, savide vahel. Saikat materjali sisaldavad 25 -50%. Tekivad nii normaalse soolsusega meredes, laguunides kui ka mageveelistes järvedes. Tavaliselt hallika, roheka või kirju värvusega. Eesti aluspõhjas piiramatu levikuga. Tüüpilsemaks mergliks on siluris jaani lademes esinev rohekashall mergel. Allikalubja teke on seot
annaabi.ee 
