tekkinud plahvatusel purustatud dolomiidi segunemisel põhimoreeni ja mullaga. Valli ülemine osa koosne kraatrist plahvatusel väljapaisatud materjalist ja kergitatud 25-95°-se kallakusega dolomiidikihtidest. Ülestõstetud kihikompleksi paksus on keskmiselt 10 m ning ta on lõhestunud üheksaks eraldi nihkunud kuni 50 m laiuseks plokiks. Dolomiitplokkide all esineb kuni 6 m paksuse läätsena plahvatusel pulbristunud dolomiiti. Geofüüsikaliste meetoditega on kindlaks tehtud, et dolomiidikihid on kraatri ümbruses 40-50 m sügavuseni tugevasti lõhestatud. Purustatud kivimite vööndi kontuur maapinnal ületab rohkem kui kahekordselt nähtava kraatri mõõtmeid. Kaali peakraater on tüüpiline plahvatuskraater. Kosmilise kiirusega langenud meteoriit plahvatas kokkupõrkel maaga, lööklaine purustas maapinna kivimid ning tekitas kraatri mille servades kivimid vallina üles suruti. Plahvatusel meteoriit pihustus ja hajus tõusvas tolmusambas. Seetõttu ei
Peipsi järvega 300 meetri pikkune Lahe oja. Olgugi, et kunagine Peipsi järve osa on kujunenud iseseisvaks veekoguks, omab järv Suurjärve elustikule olulist tähtsust kuna paljud kalad siirduvad Lahepera järve kudema (Arold, 2005). Väga huvitavaks nähtuseks on ka Kallaste linnas asuv üle 900 meetri pikkune kesk-Devoni ajastul moodustunud punase liivakivi paljand, milles vahelduvad punakaspruunid või kollased liivakivid aleuroliitidega, milles kohati esinevad ka õhukesed dolomiidikihid. Kuni kaheksa meetri kõrgusel paljandil on võimalik näha ka Peipsi järve murrutustegevuse jälgi, mis avaldavuvad murrutuskulpades ja väikestes koobastes (TÜ Geoloogiamuuseum, 2013). Kallaste liivakivi paljand on toodud joonisel 1. Joonis 1. Kallaste liivakivi paljand Kallaste linnas (www.puhkaeestis.ee) Suurjärve jätkuv roll maastiku kujundamisel avaldub hästi Pedäspää ja Meerepalo randa ning Piirissaare saart vaadeldes
annaabi.ee 
