Ribbetrop
asetäitja vahel.
Närviliselt silub Ribbetrop sel esimesel kotupäeval ikka ja jälle juukseid. Ta püüab oma nägu
publiku eest kätega varjata, otsekui peljates saali kogunenud inimeste hukkamõistu. Kuid ei
sellel ega ka järgmistel kohtupäevadel ei ilmuta ta vähimatki kahetsust: Ribbentrop ei tunne end
süüdi olevat. Otsekui kivistunult ja hetkekski erutumata laseb ta prokuröri süüdistustel mööda
külgi maha libiseda. Näib, et mitte ükski kirjeldus, ükski dokumentega film ei ärata kunagi nii
vägevas mehes kaas- või süütunnet. Süüdi milles ometi, küsib Ribbentrop. Totaalses kaotuses?
Süü ei lasu temal. Mida sai tema teha, kui kindralid osutusid võimetuks? Kas ta ei sepistanud
liitusid, mis tugevdasid Reich'i? Ja mida on temal, diplomaadil, tegemist kuritegudega, milles
kohus Hitleri abilisi ikka ja jälle süüdistab? Vae victis, ütleb Ribbetrop, see on võitjate kohus.
Viimse hetkeni jääb ta Hitleri tuliseks pooldajaks.
annaabi.ee 
