Hiljem asusid tornis mitmesugused laod. Vaheaegadega 1973-80 a. restaureeriti torn koduloomuuseumi filiaaliks. Lammutati kuppelvõlv (millest säilitati S-müüriankrud), valati raudbetoon-vahelaed, rekonstrueeriti laskeavad ja taastati kivikatus. 1783 a. plaani järgi, avati kaitsekorruste vaheline müüritrepp ning pääs linnamüürile. Ida- ja lõunakülje linnamüür markeeriti 1m kõrguselt. Torni kolmanda kaitse-korruse rekonstrueerimiseks puudus detailsem dokumentaalmaterjal. Ülddaatumid: 1529 a. paiku- ulatuslikud tööd Pärnu kindlustustel, millede raames oletatakse Punase Torni rajamist 1543- sisseseatud Pärusraamatus mainitakse korduvalt Punast Torni 1543-1783- eksisteeris kolmekordne punane vangitorn 1695- vangide põgenemine Punasest Tornist 1706- vangide põgenemine Punasest Tornist 1770- koostati Punase Torni rekonstrueerimisprojekt (jäi reliseerimata) 1780-1783- ajavahemikul koostati Punase Torni inventariseerimisjoonis
Ta ei ilmunud väga regulaarselt. Historiograafia seisukohalt on see väljaanne oluline. Seal üllitasid oma teadustöid ka pikemalt. Tolleaegsed olulisemad uurimused ilmusid selles sariväljaandes. Ülikooli ajaloo osakonna puhul ei saa üle minna ka selle õpetamise funktsioonist - ülikool tootis ajaloolaskonda, oluline see, et ühelt poolt varustas ajaloo osakond ette ajalooõpetajaid. Arhiivid - nõukogude ajal juba esimesel nõukogude aastal iseseisvusaegne arhiivi süsteem lammutati, dokumentaalmaterjal kuulutati riigi omaks ja sellest moodustati ühtne arhiivikond. Seni oli tegutseni Riigiarhiiv ja Riigi Keskarhiiv, see reorganiseeriti, Tallinnas hakkas tegutsema Eesti NSV Riigi Keskarhiiv ja Tartu Arhiiv muudeti selle osakonnaks, ühtlasi viidi Eestist ära ka olulist arhiivimaterjali. Ka tänase päevani pole teavet selle kohta, kus need materjalid asuvad ja kas kõik on üldse alles. Midagi
annaabi.ee 
