EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Mängitakse peitust, nagu
oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa.
Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism,
võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks.
Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja
sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus
muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi
jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga),
noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule
saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses).
1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või
-psühholoogiline romaan.
Lugemisväärseid raamatuid vähe, proosa toibumine võtab stalinismist
väljuminesel aega