Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
ajalukku ja niisuguste omaduste kindlakstegemise esimesed katsed tehti ammu enne
teadusliku psühholoogia sündi. Ka "kriminaalsed näo" teema ehk küsimus sellest, kas
kriminaalsed kalduvused peegelduvad inimese välimuses, on teadlasi huvitanud sajandeid.
Näiteks näo teatavate anatoomiliste iseärasuste sidumisest inimese sisemise rikkusega leiab
Vanast Egiptusest, piiblist, samuti Hippokratese ja Galenose antiikaja meditsiiniliste
dokriinidest. Näiteks 5. sajandil eKr süüditas nägude lugeja Sokrates sellest, et tema näos
peegeldas brutaalsus. Keskaegses õiguses sisaldus soovitus, mille järgi juhul, "...kui kuriteos
kahtlustatakse kahte inimest, on tõenäoliselt süüdi inetuma ja rohkem moonutatud näoga
kahtustatav". (Saar, 2007, lk 350)
Kuigi ka tänapäeval jätkatakse katseid viia kokku inimnäo isepärasused ja psüühilised
omadused, mis võiksid olla seotud kriminaalse käitumisega, pole teaduslike üldistusteni
annaabi.ee 
