Lahmuse Mõis
aastal ilmunud Balti
Eraseaduses. Pandivaldusega oli tegemist siis, kui eramõisa omanik ehk pandihärra oma valduse kokkulepitud
summa eest kindlaks perioodiks pandiomanikule ehk hoidjale panti andis, kusjuures viimasel oli mõisa üle
piiramatu voli ja kasutusõigus. Lepingu kehtivuse ajal ei evinud pandihärra mõisale mingisuguseid õigusi. Seega
oli Voltveti ka pärast 1744. aastat ametlikult Krüdeneride nimel, kuigi see oli Dohrenite pandivaldus. Pandilepingu
lõppedes võis mõisa välja lunastada. Tavaliselt siiski siirdus pandimõis ühe valdaja käest teisele või muudeti
pandileping ümber ostumüügilepinguks, kus senine valdaja sai mõisa pärusomanikuks. Üldiselt eelistasid aadlikud
oma mõisaid müümise asemel panti panna, kuna müügitehingule oli kehtestatud riigilõiv, mis võis ulatuda kuni 6
%ni müügihinnast. Ehkki pantimist harrastati palju juba Rootsi ajal, toimus alates 18. sajandi viimasest
annaabi.ee 
