V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
linnakogukond aadlist. Euroopa nägu muutub. Ja ühes sellega ka arhitektuur. Nagu
tsivilisatsioon, nii ka arhitektuur pöörab uue lehekülje ja uus ajavaim leiab paraja olevat
sinna oma uut sisu peale kirjutada. Ristisõjad andsid arhitektuurile teravkaare nagu
rahvastele vabadustungi, ühes Rooma lagunemisega sureb ka romaani arhitektuur.
Hieroglüüf siirdub katedraalist vappidesse lossitornidel, et feodalismi au tõsta. Isegi
toomkirik, see kunagi nii dogmatruu ehitus, on nüüd kodanikuseisuse, linnakogukonna,
vabama õhu valduses, libisedes preestrite käest kunstniku võimkonda. Kunstnik
hakkab teda oma maitse järgi ümber ehitama. Jumalaga müsteerium, müüt, seadus! Elagu
fantaasia ja tuju! Kui preestri päralt jääks ainult ta kirik ja altar, rohkemat ta ei nõuagi.
Seinad on juba kunstniku päralt.
Arhitektuuri-raamat pole enam vaimulikkude, usu ega Rooma asi, ta kuulub fantaasiale,
luulele, rahvale