V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
eemale olid peletanud, oli nüüd võimetu hajutama udu, mis selles rikutud, lehkavas,
manduvas hinges iga päev tihenes.
«Vend,» ütles Jehan pelglikult, «tulin teid vaatama.»
ülemdiakon ei tõstnud silmigi tema poole.
«Mis siis?»
«Vend,» vastas Jehan silmakirjaks, «teie olete minu vastu nii hea, teie annate mulle alati
nii head nõu, et ma ikka jälle teie juurde tagasi tulen.»
«Ja edasi?»
«Ah, mu vend, teil oli täitsa õigus mulle öelda: Jehan, Jehan! Cessat doctorum doctrina,
discipulorum disciplina.' Jehan, ole mõistlik, Jehan, võta õpetust, Jehan, ära jää koolist
2
2
8
ööseks ära ilma vabandava põhjuseta ja õpetaja loata. Ära peksa pikardlasi, noli, Joannes,
verberare Picardos. Ära kodune nagu mõni kirja-oskamtu eesel, quasi asinus illiteratus, kooli
põhul. Jehan, lase ennast karistada õpetajate tahtmist mööda. Jehan, mine iga õhtu kabelisse
ja laula seal psalme, laule ja palveid neitsi Mariale. Ah, kui head nõuanded need olid!»